Eesti ja Läti presidentide ühine jalgrattamatk – raamatuaasta ja sõpruse tähistuseks
22. augustil 2025 kohtusid Eesti Vabariigi president Alar Karis ja Läti Vabariigi president Edgars Rinkēvičs, et tähistada olulist ja sümboolset juubelit – 500 aastat esimese eestikeelse ja lätikeelse raamatu ilmumisest. Selleks puhuks valiti sümboolne vorm – ühine jalgrattamatk kahe riigi piiril. Pilte sündmusest vaata siit.
Esimene peatus oli Ramata raamatukogus Lätis, kus meenutati vana tõdemust: “Raamat ühendab rahvaid.” Just sealt algas ka sõnamänguline tee – Ramata, mida Eestis kutsutakse hellitavalt “Raamatu külaks”. Presidendid koos ratturitest saatjaskonnaga liikusid 19 kilomeetrit ning jõudsid Raamatu puhkemajja. Seal tervitasid külalisi Mulgi valla vallavanem Dmitri Orav ja Mulgi Kultuuri Instituudi juht Piret Leskova, kes tutvustas saabujatele mulgi kultuuri ja rääkis lugusid sellest, kust mulgid endale nime on saanud. Läti keelde tõlkis Margus Konnula.
Lõpetuseks said mõlemad presidendid kingituseks raamatuaasta puhul Mulgi aabitsa ja märgiks, et nad on Mulgimaad külastanud, Mulgimaa lipu (#mulgilipplehvib). Puhkemaja perenaine Marina pakkus kosutuseks vett, kohvi ja traditsioonilisi Mulgi korpe ning ka Pajumäe talu kama-jogurtijooki. See oli hetk, mil ratturid said jõudu koguda, aga ka kultuurilises võtmes ühiselt hinge tõmmata.
Kogu ratturite grupp kandis ka selle sündmuse tarvis tehtud ühiseis särke, mis sümboliseeris Eesti ja Läti sõprust ja 500 aastat eesti- ja lätikeelset trükisõna tähistamist. Nüüd ühinesid ka Mulgi vallavanem Dmitri Orav ja vallavolikogu esimees Imre Jugomäe ratturitega ning järgnes 10-kilomeetrine sõit Mõisakülla, kus programmi keskmes oli kohaliku kultuuripärandi tutvustamine. Mõisaküla muuseumis tutvuti piirilinna erilise ajaloo ja inimeste lugudega. Mõisaküla raamatukogu andis võimaluse sümboolselt jätkata päeva teemat – raamatut kui teadmiste hoidjat. Püha Maria Magdaleena kiriku juures jutustas Anu Laarmann torni loo ning kutsus seejärel kirikusse sisse. Hilisel pärastlõunal istuti ühiselt lauda Siliina söögitoas, kus perenaine Sinaida Valdas pakkus salatit ja pearooga suurtel vaagnatel – ikka nii, et igaüks sai endale tõsta.
Seejärel suunduti ratastel üle piiri tagasi Lätti. Mõisakülast Ipikisse viiv tee viis ratturid ka Läti põhjapoolseimasse punkti “Baltās naktis” ehk “Valgete ööde” platsile. See on paik, kus eestlased ja lätlased on läbi aegade jaanipäeva paiku kokku saanud, jaganud toitu, laulnud ja tantsinud. Päeva kontekstis meenutas see ühist rahvapärimust ja kultuuri, mis ületab riigipiire. Päev lõppes Ipiki külas Rein Sepa talus, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel piirist. Kohale olid kutsutud Rein Sepa Seltsi liikmed ning kirjanik ja diplomaat Tiit Aleksejev, kes kõneles lühidalt Sepa tõlkepärandist ja talu kultuurilisest tähendusest. Pidulikult istutati ka puud – elavad mälestusmärgid, mis sümboliseerivad kestvat sõprust ja lugude jätkumist.
